Prussakad
Saksa prussakas (lad. k. Blattella germanica) on kõige levinum prussakate liik Eestis. Kehapikkus on täiskasvanud prussakal ca 13-16 mm. Keha on tumepruun, jalad ja antennid heledamad kui keha. Emasel prussakal on keha küljes munakapsel, milles on 20-45 muna. Prussakas on varjulise eluviisiga ning liigub ringi peamiselt hämaras ja öösel. Valgel ajal peidab ta end võimaluse korral mõnda niiskesse kohta, nt külmiku taha või köögi valamukappi, kuid võib varjata end ka seinte ja põrandate pragudes. Prussakas on kõigesööja. Ilma toiduta suudab prussakas elada ca 6 kuud.
Prussakas on inimesele kahjulik, kuna oma väljaheidetega saastab ta inimese toitu ning võib levitada mitmeid bakter-, viirus- ja seenhaigusi (nt salmonelloosi, tuberkuloosi, düsenteeriat jms). Prussakad võivad tekitada inimesel ka allergiat, hingamisteede ärritust või astmat.
Kirbud
Kirp on musta värvi ja umbes mooniseemne suurune (2-3,5 mm). Emane kirp muneb 8-10 muna päevas, mis peidetakse põrandapragudesse või teistesse raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Kirpe on erinevaid liike, nt inimkirp (lad. k. Pulex irritans), koerakirp (lad. k. C. Canis) või kassikirp (lad. k. Ctenocephalides felis), kuid see ei tähenda, et koerakirp elaks ainult koeral või inimkirp ainult inimesel. Kirp võib liikuda inimeselt loomale ja loomalt inimesele. Toitumiseks imeb kirp inimese või looma verd. Ilma toiduta on kirp võimeline elama peaaegu aasta.
Kirp on ohtlik, kuna kirbuhammustuse kaudu levivad erinevad haigused (nt katk, koolera). Kirbuhammustus tekitab inimese nahale lööbe – punnikeste keskel on näha pistejälg, kublad asetsevad lähestikku ning sügelevad tugevasti.
Lutikad
Voodilutikas (Lad. k. Cimex lectularius) on väike (5-8 mm), pruunikas ja lapik satikas, lutikavastsed on kahvatud või lausa läbipaistvad. Emane lutikas muneb kuni 30 muna nädalas – need on välismõjude suhtes äärmiselt vastupidavad. Munadest saavad lutikavastsed umbes kahe kuuga. Lutikas elab tavaliselt voodimadratsi või diivani õmbluste vahel, pragudes, tapeedi või põrandaliistude taga, pistikupesades, kodustes esemetes jm. Lutikas võib levitada spetsiifilist ja ebameeldivat lõhna.
Voodilutikas on päeval peidus, kuid öösel ründab magavat inimest – lutikas toitub ainult inimese verest. Lutikahammustus jätab nahale sügeleva punnikese. Kui lutikahammustusi on palju, võib tekkida nahale tõsine lööve.
Sipelgad
Eestis elab ca 30 liiki sipelgaid, kelledest paljud on looduskaitse all. Kodus teevad inimesele muret põhiliselt mullamurelased (Lad. k. Lasius niger), vaaraosipelgad (Lad. k. Monomorium pharaonis) ja hobusipelgad (Lad. k. Camponotus herculeanus). Tuppa tuleb sipelgas põhiliselt selleks, et leida sobivat toitu.
Kodumajapidamistes sipelgate kahju seisneb peamiselt rikutud toiduainetes ja läbinäritud riietes. Suuremat ohtu kujutavad nad haiglates, kus võivad kanda edasi haigusetekitajaid ja ohustada steriilseid vahendeid. Vaid hobusipelgad võivad närida pesa maja puitkonstruktsiooni ja ohustada seega ehitisi.
